Ai-ai, peavalu. Vol.3

Täna on tüüpiline nädalavahetuse päev odder hojskoles. Mõni üksik inimene uitab vaikselt ringi, enamus magab ja paraneb eilsest peost. Minul pole häda midagi, ent magasin ka lõpuks 11ni. Ent midagi asjalikku pole siiski täna teinud. No ei ole produktiivset meeleolu. Samuti on terve päev olnud õues nii hall ja pime, et on tunne, et on igikestev õhtuhämarik.
Terve reede oli mul aga järjekordne peavalupäev, sest neljapäeval viisid mu jalad mind üllatuslikult siiski pubisse. Üha hullemaks need joomingud muutuvad- ronime kirikumüürile, hüppame põõsastesse ja kanname sametist turbaneid. Eile tegime ka koolimaja õuele küünaldest valgusinstallatsiooni. Ja sõime šokolaadijäätist. On tekkinud uus trio- the royal family (=leedu poiss, tšehhi tsikk ja ma).

Hommik odder hojskoles

Kolmapäeval ja neljapäeval oli koolis üks eesti poiss. Ühest teisest rahvakoolist tulid mõned õppurid siia, et koos meie omadega filmi teha. Ja siis oli ka see eesti poiss. Proovisin emakeeles temaga juttu vesta, aga väga imelik oli. No üldse ei suutnud korralikke lauseid formuleerida. Reedel tulevad kõik tolle kooli inimesed siia ja meil on koos pidu. See eesti poiss tuleb ka siis jälle ja kaks eesti tütarlastki pidavat tulema. Seniks viilin oma keeleoskusi.

Ja täna sõin õhtusöögiks käntsaka liha. (Olgem ausad, tegelikult sõin ühe ampsu sinki ka eile öösel, sest kui sa oled purjus, ei maitse mitte miski paremini kui liha. Lihaaaaaa!). No ei ole midagi parata, kere on nõrk ja karjus proteiinide järele. Lihtsalt sellel põhjusel sõingi. Ent püüan ikka edaspidi mitte nii tihti süüa. Et ainult liha ja liha ja liha. Aegajalt ilmselt natuke siiski tervislikel kaalutlustel söön.

Ai-ai, peavalu. Vol.2

Ma ei tea. Üldse ei oska juua enam. No pole see joomiskunst küll asi, millega kiidelda, ent tunnistan, et olin varem tubli jooja. Tippaegadel nii kolm pudelit veini näkku. On see nüüd siis vanus või mis see on, aga üldse ei kannata jooke enam. Nõrk olen, nõrk. Eile käisin teist korda kohalikus pubis, kus neljapäeviti on kahetunnine happy hour, mille vältel saab 50 taani krooni eest juua nii palju õlut, kui sisse mahub. Mõni õpilane käib igal neljapäeval, mulle piisas senini ühest korrast, ent eile siis läksime jälle. Oli lõbus, oli ohtralt õlut. Liigagi ohtralt. Kõht ähvardas lõhkeda ja nii kui lõppes happy hour, otsustasin ma, et olen nüüd juba küllalt purjus ja kõndisin minema. Tagasi kooli siis. Täna hommikune joonistustund enam nii lõbus ei olnud. Tindi ja sulepeaga päevalille joonistamine ei tulnud täna hommikul sugugi välja. Nüüd ma ootan õhtusööki ja mõtlen, et ei võta peavalurohtu. Mis neid ravimeid ikka pruukida!

Muidu on kõik vanaviisi. Noh selline meeldiv igapäevarutiin, kus kõik on täpselt teada. Ja see rutiin ja suhteliselt üllatustevaene elu võib ju mingitel hetkedel tekitada veidi frustratsiooni, ent samas tekitab veel suuremat frustratsiooni see, kui neljapäeval (mis on meil üks koogi-päevadest. Ehk siis teisipäeva ja neljapäeva õhtuti on meil alati kook.) ei olegi kooki, vaid kooki saab sel nädalal hoopis laupäeval! Mismõttes??!! Täiesti süsteemivastane ja ongi päevaplaan sassis. Tunnen siiani segadust. Kus on eilne kook??

Ai-ai, peavalu.

Eile sõitsime maalt linna pidusse. Ehk siis Århusis toimus selline üritus nagu Kulturnatten, mis tähendas seda, et terve õhtu toimus igasugu kontserte ja etendusi ja näitusi ja igasugu kultuursete majade uksed olid tavainimesele valla. Esmalt suundusimegi uljalt kunstimuuseumi, ent suureks pettumuseks oli too ikkagi täiesti kinni, ainult fuajees väike kontsert. Kurvastusest hakkasime hoopis veini jooma. Ja mingite kontsertite vahet jooksime siiski ka ja kunstikoolis imetlesime erinevaid taieseid ja skulptuure, ent tuleb tunnistada, et põhiosa õhtust maitsesin ma siiski veinikultuuri. Käiku läksid ka vanad head pakiveinid ning loomulikult proovisin ma uljalt lahtist veinitopsi ka siseruumidesse sisse smugeldada, mille tulemus sai ainult olla teadagi mis- punane vein voolamas ringi minu kotis. Minu armas kallis igivana telefon läks vist katki kah.

Pildimaterjal tuleb varsti.

Poola ja lahkumine.

Superkangelaste pidu oli toona tegelikult väga lustlik ja kõik olid kostüümidega ka vaeva näinud. Isegi meie, skeptilised rahvusvahelised vanemad naised, püüdsime lõpuks endast parimat anda, sotsiaalne surve noh.
Superkangelannad: salakaval Ms. Cupcake, kes korraga päästab maailma, ent võib olla ka evil bitch from hell; armas Ms. Star (ei teagi, mis ülivõimeid ta omab); ja lihtlabane mustlasneiu (miskipärast ka superkangelanna..).

Ja siis me käisime Krakovis. Hästi ilus linn on, täiesti võrreldav teiste uhkete Kesk-Euroopa linnadega (nagu Budapest või isegi Praha). Palju kultuuri ja ajalugu. Ja mõnus atmosfäär. Selline tudengilik ja muhe. (Ent muidugi palju tüütuid turiste.) Ja head hinnad. Taanist-tulijale on kõik nii odav, nii odav. Ammu pole nii palju väljas söömas käinud ja kohvikus istunud. Taanis seda küll teha ei saa. Ja tuleb tunnistada, et lahkusin minagi mõningase magusa- ja alkoholivaruga (oeh, nagu vana hea soome turist eestis).
Elasime kesklinnas hostelis, käisime igasugu ekskursioonidel ja muuseumides ning kolasime niisama ringi. Oli troopiliselt soe ja päikseline. Ja lihtsalt nii hea vabaduse tunne. Ei, mulle vist ikka meeldib elada veidi suuremas linnas kui seda Odder on.


Ja siis korraga leidsin end öisest rongist teel Varssavi ja siis leidsin end varahommikul kell 4 Varssavi kõige jubedamast rongi-bussijaamast ja siis juba istusin täistuubitud kahekordses ecolines'i bussis ja peale 24tunnist utoopilist reisi, leidsin end järsku oma emme kodust, omast voodist. Kõik tundus nii ebareaalne. Nagu poleks kunagi olnud ära, kõik oli vanaviisi. Ent siiski mitte. Midagi oli väga väga valesti. Midagi olin kaotanud. Ja ei saagi enam kunagi tagasi. Jah, olin rumal, kui mõtlesin vanaema sünnipäeval, 17. septembril, et ei helista talle, saadan parem sõnumi. Nii rumal.

Superheros.

Eelmisel laupäeval käisime mingi pisikese seltskonnaga (vanad head 3 tšehhi ja vinguv ungarlaste paar. Jah, meil on vinguv ungarlaste paar. Ehk siis ideaalselt sarnased kaks ungarlast, kes ainult hädaldavad ja vinguvad ja targutavad ja kritiseerivad ja siunavad ja ühesõnaga käivad mulle täiega pinda) ühe väikese saare peal. Võtsime pisikese praami siit 10km kaugusel asuvast sadamakesest ja siis 1h sõitu ja olimegi pisisaarel. Saare ümbermõõt oli umbes 7km ja nii me seal tuiasime ja isegi väike linnake oli saarel, selliste muinasjutuliste majakestega ja kahe pubi ja ühe poega. Ja tuletorn oli kah. Ja siis õhtul jõudsime tagasi ja ma olin jube väsinud ja pühapäeval ma molutasin niisama, kuni tulid 8 uut õpilast ja me pidime nendega rahvatantsu tantsima.
Nüüd käib meil projektinädal, mis tähendab seda, et tavaaineid praegu pole. Selle asemel on ainult üks aine terve nädal. Mul on selleks arhitektuur. Kaks päeva vaatasime slaide ja kuulasime juttu ja siis üks päev tuiasime Aarhusis ja vaatasime maju ja kuulasime juttu ja siis nüüd saime iseseisva ülesande- homme õhtuks tuleb üks mobiilne maja välja mõelda ja ka makett teha. Mul on inspiratsioonikriis ja ühtki geniaalselt ideed ei ole, eks ma homme ilmselt teen mingi suht suvalise asja.
Ja siis reede õhtul on meil koolipidu nr.2! Jeee! Meie koridor peab korraldama, ent tunnen, et kuna ma genereerisin, mis magustoitu me võiks süüa, siis olen juba korraldamisse priskelt panustanud. Halb on see, et tegemist on kostüümiõhtuga ja ma pean end mingiks superkangelannaks kostümeerima. Pole ideid ja pole kostüümi. Aga üldiselt on tore, et on pidu, sest tegelikult tahaks veidi napsu küll võtta. Polegi üldse olnud juhust.

Ma ei teagi veel, kelleks ma peol kehastun.

Ja siis laupäeval ma ilmselt magan ja molutan.
Ja pühapäeva varahommikul istume me kõik, umbes 70 inimest, vanasse logusse bussi ja võtame suuna Poolamaa poole. Umbes 16h bussis ja siis olemegi Krakovis, kuhu jääme neljaks pikaks päevaks ja siis istume jälle 16h bussis ja tulemegi Odderisse tagasi. Selline kooliekskursioon siis.

Boris Jeltsin.

Igasugu asju on juhtunud ja aeg läheb tõepoolest väga kiiresti. Juba jälle on homme ju neljapäev, mis on peaaegu nagu nädalalõpp ju. Niisiis, ikka tunnid-tunnid ja tihe graafik ning koolimajast välja pääseb harva, sest peale õhtusööki on ka alati midagi toimumas (isegi kui see on ainult filmiõhtu) ning niisama tuiamisaega nagu ei olegi. Täna näiteks läksin peale õhtusööki savitöökotta ja mätsisin valmis veel ühe kruusi. Õpetaja on selline vanaldane hipi. Naisterahvas, kes kangesti meenutab mingit head nõida kuskilt muinasjutust. Aga miskipärast mulle too südamlik nõiamoor ei sobi. Ta ei õpeta ise üldse ja kui küsid midagi, siis ta kahmab su saviplönni ja hakkab sellest ise lõppsaadust vorpima. Tahaks karjuda, et ta lõpetaks ja pigem õpetaks. Oh, milline riim.
Ja siis eile oli meil üritus, mida kohalikud pidulikult kutsusid 'International cafe', mis tähendas seda, et me proovisime taani noortele oma kauneid ida-euroopa riike tutvustada. Mul olid mõned kommid ja ikka loomulikult ka pudel Vana Tallinnat. Ja mingise filmiklipi vorpisin ka valmis. Kunsti ja huumori nimel tuli selline veidi liialdatud tõdedega filmike. Aga keda kotib. Eesti kohta ju keegi eriti midagi ei tea. Teiste riikide noored näitasid igavaid turistivideosid ja powerpointe. Ei, tegelikult poolakas oli vahva filmi ka teinud ning tšehhid isegi tantsisid! Selline muhe ja lustlik õhtu oligi.
Ja nädalavahetusel käisime me hoopis ära. Läksime viiekesi (mina ja kaks ungarlannat ja poolatar ja üks taani tsikk) üles põhja. Magasime taanlanna kodus, kus meid tema vanemad väga soojalt vastu võtsid ja usinalt meid toitsid (arvasid vist, et oleme vaesed ida-eurooplased, mis tegelikult ka tõsi oli) ja olgem ausad, ka jootsid. (Tasuta alkohol ei ole aga kunagi hea diil, sest isegi, kui usud, et oled juba täiskasvanud ja tead oma kõiki piire, siis vot tasuta alkohol, va saatan, võib sind ikkagi halvale teele viia. Nii ka juhtus. Suurimaks süüdlaseks imal punane viin/vein, millel nimeks Boris Jeltsin. Nojah.)
Ja siis külastasime Taani kõige põhjapoolsemat tippu, millel on nimeks Skagen. See on selline tore punkt, kus kohtuvad Läänemeri ja Põhjameri ja siis lained tulevad sedasi toredasti kahelt erinevalt poolt kokku. Ja siis vaatasime üht üüratut liivakuhja (pigem nagu mäge), mis liigub igal aastal umbes 50m edasi. Ja siis käisime Taani suuruselt 4ndas linnas, millel on nimeks Aalborg. Suht suvaline tööstuslinn. Ja ratsutamas käisime! Jah, esimest korda elus ronisin hobuse selga. Islandi hobuse sort. Head rahulikud loomad. Tuiasime nende hobustega aasadel ja mererannas. Suht ebamugav oli. Selg hakkas valutama ja jalad tulitasid. Aga muidu oli ikka äge!

Nii väsinud olen, lähen ära magama. Kell on ju peaaegu pool 10!

Õppida on tore!

Plikad.

Keset linna mängis mingi taani bänd ja me leidsime ühest nurgapoest suhteliselt odava veini.

Arhusi vaade.

Üks itaallane kutsus meid tuppa kohvile.

Huvitavad näoilmed.

Eile oli hästi tore koolipäev. Esiteks keraamikas proovisin esimest korda seda spetsiaalset tiirlevat ratast ja läbi raskuste valmisidki kaks esimest potsikut. Käed peavad sellel masinal töötades küll hästi delikaatsed olema ja hästi ühes asendis ja kõvasti paigal. Minu käed ja sõrmed on aga suhteliselt töntsid, nii ma siis jändasin selle ketta taga. Üks vale liigutus ja kausist tekib lopergune plötserdis. Aga on lootust. Kui ikka 4 kuud õpin, siis ehk tulen tagasi ka suhteliselt sümmeetriliste anumatega.
Siis oli joonistamine, kus me joonistasime kasti. Tegin seda hästi kaua ja uimerdades, ent lõpuks oli paberil üks ruumiline kast.
Ja siis oli modelli joonistamine, mis tuli ka hoopis paremini välja kui eelmisel korral. Täitsa inimkogude moodi kritseldused. Äge!
Vahepeal küsisin muide juurde uue filmi ja hakkasin uuesti pilte tegema, sest mu esimese filmiga oli midagi lahti. Või siis kaameraga. Terve film oli liiga hele, ilma suuremate kontrastideta. Ma siiski ilmutasin ühe pildi. Suhteliselt igava ja halli pildi enda jalgadest. Ent tore on enda tehtud fotot paberil näha. Et oledki ise kõik o-st teinud.
Ja siis täna analüüsisime maalitunnis mingeid maale ja siis ka õppisime veidi värvide kohta ja nüüd mul jäi üks vaikelu pilt pooleli. Äkki lähen veel ööhakul ise ärklikorrusele ja maalin veidi. Noh, selline hipi olengi.

Vahepeal käisime ka plikadega Arhusis, kus oli mingi festival. Mõned pisikesed lavad me ka leidsime, ent ei midagi niivõrd erilist. Ja pidevalt sadas ka vihma. Õhtul olid meil aga piletid mingile nüüdistantsuetendusele. Mingi itaalia trupp. 4 naist tantsisid ja rääkisid lootusest. Ja kuidagi mõjuv oli see tükk, kuigi alguses ma olin suhteliselt skeptiline. Et äkki on selline loosungilik asi ja üldse eriti modernne värk. Aga oli tore.

Üldiselt on nii, et siin on tekkinud selline mõnus rutiin. Iga päev ärkan üles ja siis söök ja siis tund ja siis söök ja siis veidi jutuajamist ja siis tund ja siis kohvipaus ja siis tund ja siis jutuajamist ja siis söök ja siis filmivaatamine ja jutuajamine ja teejoomine ja võib-olla ka jõusaal. Aga samas mulle praegu selline armas rutiin meeldib. Pole midagi halba öelda. Aeg läheb ainult väga kiiresti. Juba jälle homme ju neljapäev, mis on peaaegu nagu nädala lõpp. Nädalavahetusel läheme tütarlastega ülesse põhja. Üks noor ja uljas taani tsikk pakub öömaja ja siis lähme vaatame mingeid ilusaid paiku ja tagasi tuleme alles pühapäeval.